Unenäod ei ole enam psühhoanalüüsi ega müstika valdkond. Tänapäeval on unenäod teadusliku uurimistöö keskmes. Unenäo tähenduse uurimine ja uurimine võivad olla isegi inimeste vaimse tervisega seotud uued avastused. Aeg-ajalt on unistused alati olnud midagi, mida tuleb tõsiselt võtta. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil asetas Sigmund Freud unenäod psühhoanalüütilise debati keskmesse.
Unenäo tähendus ja seos teadusega
Arutelu unistuste üle teaduse vallas algas alles 1950. aastatel, kui hakati arutlema unenägude faaside üle. silmade kiire liikumine (REM) une ajal. Tehnoloogia kiire areng ja neuropildistamine aitab unenäo tähendust selgemalt lahata. Unenäod tekivad siis, kui ajus on loogiline keskus otsmikusagara pole enam aktiivne. See tähendab, et ratsionaalset mõtlemist enam ei esitata. Samal ajal on dopamiini tarbimine, mis tekitab inimeses emotsionaalse tunde. Unenäod ilmuvad alles siis, kui keskkond on täiesti vaikne ja inimene pole millegi külge kiindunud. REM-faasi ajal visuaalne ajukoor töötab ka nii, et tunnete unenägu üsna selge visualiseerimisega. Toetute "nägemisel" rohkem oma nägemis- ja tunnetajule, mitte kuulmisele või puudutamisele. Kas on tõsi, et unenäod on tingitud millestki mõtlemisest?
Teine sageli arenev oletus on see, et unenäod tekivad seetõttu, et enne magamaminekut mõtled millelegi liiga intensiivselt. Sellele eeldusele vastavad uuringud. Psühholoog nimega Daniel Wegner uuris unenägude tagasilöögiefekt . Oma katses jagas ta vastajateks kahte rühma. Esimesel rühmal paluti keskenduda enne magamaminekut kellelegi mõtlemisele. Teisel rühmal paluti vältida kellelegi mõtlemist enne uinumist. Selle tulemusena nägi rühm, kes ei mõelnud kellestki midagi või vältis kellestki mõtlemast, tegelikult sellest inimesest unes. Miks me näeme halbu unenägusid?
On olemas evolutsioonipsühholoogia teooria, mis suudab vastata unenäo, eriti õudusunenäo tähendusele. Selles teoorias on elemente ellujäämisfunktsioon selle sees. Unenäod annavad inimesele võimaluse "tegelda" asjadega, mille pärast ta pärismaailmas muretseb. See on põhjus, miks õudusunenäod juhtuvad. Unenäod on paksud muredest, hirmudest ja asjadest, mis hõlmavad inimese jaoks sügavaid emotsioone. Põhimõte seisneb selles, et kui inimene ärkab, on ta paremini valmis silmitsi seisma sellega, mis teda painab unenäos. See on ka põhjus, miks õudusunenäod esinevad sageli kõige olulisemates tingimustes, nagu jooksmine, tagaajamine ja muud. Õudusunenäod sisaldavad sageli tegevusi, mida igapäevaelus pole võimalik teha. Lisaks hõlmab see väga harva selliseid olmelisi asju nagu kirjutamine või lugemine. On olemas teooria, mis kordab, et õudusunenägude tähendus seisneb selles, et keskaju reageerib ohtudele, mis kedagi tulevikus kummitavad. Teadlane Antti Revonsuo Rootsi Skovde ülikoolist selgitab seda ajakirjas The Threat Simulation Theory. Mitmed vastajad tunnistasid, et nägid sama õudusunenägu: kaotasid kõik hambad. Ilmselt on selle õudusunenäo mõte muretsemine valel ajal vale ütlemise pärast. Kas see on sama, mis unenägu?
Harva on õudusunenägude tähendus sügavam kui lihtsalt põgus unenägu. Inimesed seostavad seda sageli aimdusega, et midagi juhtub. Arvestades, et unenäod tulevad alateadvusest, on nende tähendus loomulikult sümboolne. Seega ei saa seda tingimata tõlgendada samamoodi nagu unenäos. See vajab põhjalikumat tõlgendust ja on seotud paljude asjadega. Igasugune unenägude tõlgendus on õigustatud. Näiteks unistab keegi, et tal on vähkkasvaja või ta kaotab kellegi. Kui seda sõna-sõnalt ei võtaks, võib see tähendada hirmu surra enne, kui teeb seda, mida ta tõeliselt tahab.