Altetic kaugushüpe: põhilised tehnikad, reeglid ja ajalugu

Kaugushüpe on kergejõustiklik spordiala, mille liigutused ühendavad mitmeid tehnikaid alates jooksmisest, tõrjumisest kuni hüppamiseni, et jõuda võimalikult kaugele hüppamiseni. Enne hüppe sooritamist peab mängija jooksma ja hüppama õigel ajal, et seada jalg liivakasti võimalikult kaugele sihtmärgiks. Kui hüppemeetod ei ole õige, näiteks jalg ületab kasti piiri, ei pruugi mängija skoori saada. Kaugushüppevõistlusel antakse tavaliselt igale mängijale võimalus sooritada kuus hüpet.

Kaugushüppe ajalugu

Kaugushüppes võisteldi esmakordselt Vana-Kreeka olümpiamängudel. Kuid tol ajal oli viis seda teha teistmoodi. Nüüdisajale sarnane kaugushüppevõistlus kuulus esmakordselt olümpiamängude hulka 1896. Indoneesias endas on kergejõustiku areng alanud Hollandi koloniaalajast. Ametlik Indoneesia kergejõustikuorganisatsioon loodi aga alles 3. septembril 1950 ja kandis nime All-Indonesia Athletics Association (PASI).

Stiil kaugushüppes

Kaugushüppe edukaks saavutamiseks tuleb selle spordialaga tegelemisel arvestada paljude asjadega, sealhulgas hüppe stiiliga. Kaugushüppes on kolm stiili, nimelt kükistiil, rippumisstiil ja õhukõnnak. Hüppestiilide erinevusest annab märku hüppaja kehahoiak õhus hõljudes. Siin on täielikum selgitus.

  • Sammu- või kükistiil (ujukstiil)

Seda stiili soovitatakse tavaliselt algajatele või inimestele, kes alles õpivad kaugushüpet tegema. Seda nimetatakse kükistiiliks, sest õhus olles näeb kehaasend välja nagu inimene kükitab.

  • Hang stiil (hang style)

Seda nimetatakse rippumisstiiliks, kuna selle stiiliga hüpet tehes ripub jalgade asend nii, et mõlemad põlved moodustavad täisnurga. Kahe käe asend on pea kohal, seega tundub, et see ripub.

  • Kõndimine õhus stiilis

Õhus kõndides hüppeliigutust sooritades kõigub või liigub jalgade asend ette, nii et tundub, et inimene kõnnib. Ka käe asend selles stiilis kõigub.

Põhiline kaugushüppe tehnika

Kaugushüppes tuleb teha mitmeid tehnikaid, nimelt:

1. Eesliite tehnika

Kaugushüppes kasutatav esialgne tehnika on jooksmine hüppe alguspunkti. Jooksukiirusel on oluline mõju saavutatavale hüppekaugusele. Hüppaja peab jooksma stardipunktist hüppepunkti enne maandumisboksi. Kui hüppaja jalaasend ületab piiri valesti jooksmise või kiiruse tõttu, siis hüpet ei arvestata. Hüppajate (sportlaste) tavaline ja levinud stardidistants kaugushüppevõistlustel on meestel 40-50 meetrit ja naistel 30-45 meetrit.

2. Fookuse tehnika

Pjedestaalitehnikat kaugushüppes tehakse siis, kui hüppaja on jõudnud jooksu lõppu ja peab võimalikult kaugele hüppamiseks alustama laualt või pjedestaalilt tugevaima jalaga. Puhkamisel ei tohiks hüppaja keha asend olla liiga kaldu ja peab tagama, et tõuge oleks tugev ja tasakaalus. Pjedestaalitehnika õnnestumisel ei mängi rolli mitte ainult jalgade asend, vaid ka käte õõtsumise liikumine. Õige kiik aitab tõsta hüppe kõrgust ja võib muuta keha tasakaalukamaks.

3. Ujuvtehnika

Pärast seda, kui mängija hüppab pjedestaalilt, siseneb ta ujuvasse faasi. Ujuvat liigutust tehes tuleb säilitada keha tasakaal. Mõlema käe õõtsumine võib aidata hüppajal paremat tasakaalu hoida.

4. Maandumistehnika

Maandumistehnika on oluline kaugushüppe põhitehnika. Sest maandumine loetakse lõppdistantsiks ja määrab võidu. Maandumisel ärge laske oma kehal ega kätel tahapoole kukkuda. Soovitatav maandumisasend on asetada nii kannad kui jalad koos. Kahe jala maandumisele peab järgnema ka vaagna edasitõuge. See aitab vältida keha tahapoole kukkumist ja vähendab vigastuste ohtu.

Kaugushüppe võistlusrajatis

Ametlikus kaugushüppematšis on mitu rajatist, mis tuleb hüppevahendina ette valmistada, näiteks järgmised.

  • Jooksurada

Ettevalmistav jooksurada on tavaliselt 45 meetrit pikk ja 1,22 meetrit lai.

Pjedestaaltala Jooksuraja lõppu on vaja ette valmistada tugitala, mille laius on vastavalt jooksurajale ja mille paksus on 5 cm kõrge ja 20 m lai. Pjedestaali ja hüppevanni vaheline kaugus on 1 meeter.

  • hüppevann

Hüppevann on koht, kus hüppaja maandub. See vann on täidetud liivaga ja tehtud hüppevanni pikkusega 9 meetrit ja hüppevanni laiusega 2,75 meetrit.

Kuidas mõõta hüpet kaugushüppes

Kaugushüppe matšis väljub võitjana mängija, kes suutis sooritada kõige kaugema hüppe. Igale hüppajale antakse tavaliselt võimalus kuus korda hüpata. Hüppekaugust mõõdetakse järgmiselt.
  • Mõõtmisi teeb žürii, mis koosneb tavaliselt kahest inimesest.
  • Mõõtmised tehakse, kui hüpe on kehtiv.
  • Hüppemõõtmine toimub liivakastile lähimast pjedestaali otsast kuni esialgse maandumismärgini.
Hüppaja tunnistatakse ebaõnnestunuks ja tema hüpet ei arvestata, kui:
  • Pjedestaalitehnikat sooritades puudutavad jalad või muud kehaosad maad tugijoone taga (pjedestaali tala ja liivakasti vaheline ala).
  • Tehke hüpe pjedestaali otsast väljastpoolt.
  • Maandumisel tabab hüppaja maapinda väljaspool maandumistsooni või hüppekeha, enne kui sooritab korraliku maandumise maandumiskehas.
  • Kui hüpe on lõppenud, kõnnib hüppaja läbi hüppevanni tagasi.

    Maandumine saltot tehes

[[Seotud artikkel]]

Hüppamise eelised tervisele

Hüppeliigutustega sporditegemise eelised tervisele on mitmesugused, näiteks järgmised:
  • Hüppamine võib aidata lihastel muutuda tugevamaks ja vormitumaks
  • Võib aidata põletada liigseid kaloreid
  • Suurendada luutihedust ja tugevdada luid
  • Hea südame ja kopsude tervisele
  • Suurendada ainevahetust
  • Parandage tasakaalu ja koordinatsiooni
  • Aidake vähendada stressi
Kaugushüpe on kergejõustiku haru. See spordiala ei pruugi Indoneesias nii populaarne olla. Usinal harjutamisel pole aga tulevaste sportlaste seemnete tärkamine võimatu.